Juba oma esimest blogi sissekannet tehes, mõlkus mul meelel kirjutada selle aasta ühest suurest ja ootamatust uudisest. Ma ei taha siin kuulutada mingit tõde, ega ka ümber lükata inimeste uskumisi ja arvamusi, kuid kõik see mis kirjas on minu isiklik arvamus antud juhtumist.
Mis on siis see uudis, mis mind kirjutama ajendas? See on uudis Andrus Veerpalu positiivsest dopinguproovist. Ma olen antud juhtumi puhul olnud nii toetajate, kui ka vastaste leeris, olen mitmeid kordi mõelnud kas see oli ikkagi juhus, tulemuse vale tõlgendamine, prooviga manipuleerimine, või teadlik otsus ja usk, et me kindlasti ei põru. Vaatamata kõikidele argumentidele olen ma kindel, et piir mida tippsportlased kompavad on väga õhuke. Kartulit ja kapsast süües kõrgeid tulemusi ei saavuta.
See selleks, kas Andrus tarvitas midagi keelatut või mitte, ilmselt seda ei saa me kunagi teada. Kuid ma olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et seda asja oleks saanud palju paremini kommunikeerida.
Andrus oli ja suure tõenäosusega ka jääb, üheks suurkujuks meie spordis, mis ühtlasi on ka osa kultuurist. Tänu temale ja veel mõnele üksikule suusatajale võime öelda, et suustamine oli ja võibolla isegi ka veel on meie rahvuspordiala, seda vähemalt inimestele väljaspoolt Eestist.
Kui me räägime kultuurist, siis peame arvestama ka seda, et kui kommunikatsioon on kultuuri osa. Ma ei ole selle paari loenguga saanud kommunikatsiooni eksperdiks, kuid võin öelda oma arvamuse, et seda juhtumit avalikkuse ette tuues ei käitutud kultuurselt. Kõik sellised ebameeldivad sündmused panevad inimesi käituma teisti, kui nad seda tavaolukorras teevad. Aga kui inimesed kes hommikust õhtuni-õhtust hommikuni, võib ka öelda, et 24/7 on kuultuuri osad, noortele eeskujuks, peaksid arvestama ka sellega, et jäävad lõpuni kultuurseks.
Kuidas oleks võinud kogu seda olukorda lahendada? Ilmselt mina siin tõest, õigest lahendust välja pakkuda ei oska, küll aga oleksin ma soovitanud neil käituda, kommunikeerida juhtunut teisiti. Need kõik kes antud juhtumiga seotud, ei saa olla rumalad inimesed ja arvata, et selline asi jääb avalikustamata on suhteliselt naiivne.
Seega olenemata sellest, kas tegu oli teadliku, tahtmatu või mitte üldse keelatud ainete tarvitamisega, oleks pidanud antud olukorrast meediat ja Eesti rahvast konkreetselt ja kindlameelselt teavitama. Mitte aga laskma kuulutujuttudel tekkida, siis üritama neid ümber lükata ja lõpuks veel ka teatama, et me ei ole midagi valetanud ega rääkinud. Kogu see kommunikatsioon tekitab vähemalt minus tunnet, et asi ei ole päris nii nagu seda soovitakse hetkel tõestada. Jäägu aga see minu arvamuseks ja ma ei kuuluta kellelegi, et see on tõde.
Kuid kogu see varjamine ja vassimine on muutnud minu arvamust nii inimestest Suusaliidus, kui ka vähendanud minu lugupidamist nii koondise peatreeneri, kui ka Andruse vastu.
Lõpetuseks aga pakun ka välja omapoolse lahenduse kuidas oleks võinud seda olukorda lahendada kohe, kui oli selge, et proov on osutunud positiivseks!
Ole aus ja ütle välja , et olukord on täna selline:
Saime teada võetud proovi tulemuse, mis osutus positiivseks, kui kuna me oleme kindlad, et me ei ole midagi tarvitanud ja antud näitu on väga raske kindlasks määrata, siis oleme otsustanud asja tõe väljaselgitamiseks edasi kaevata. Niikauaks aga soovime nii meedia, kui avalikuse mõstvat suhtumist.
Sellised siis minu mõtted kultuurist, spordist ja kommunikatsioonist.
Kultuursed inimesed, kasutame kommunikatsiooni kultuurselt.
