Juba oma esimest blogi sissekannet tehes, mõlkus mul meelel kirjutada selle aasta ühest suurest ja ootamatust uudisest. Ma ei taha siin kuulutada mingit tõde, ega ka ümber lükata inimeste uskumisi ja arvamusi, kuid kõik see mis kirjas on minu isiklik arvamus antud juhtumist.
Mis on siis see uudis, mis mind kirjutama ajendas? See on uudis Andrus Veerpalu positiivsest dopinguproovist. Ma olen antud juhtumi puhul olnud nii toetajate, kui ka vastaste leeris, olen mitmeid kordi mõelnud kas see oli ikkagi juhus, tulemuse vale tõlgendamine, prooviga manipuleerimine, või teadlik otsus ja usk, et me kindlasti ei põru. Vaatamata kõikidele argumentidele olen ma kindel, et piir mida tippsportlased kompavad on väga õhuke. Kartulit ja kapsast süües kõrgeid tulemusi ei saavuta.
See selleks, kas Andrus tarvitas midagi keelatut või mitte, ilmselt seda ei saa me kunagi teada. Kuid ma olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et seda asja oleks saanud palju paremini kommunikeerida.
Andrus oli ja suure tõenäosusega ka jääb, üheks suurkujuks meie spordis, mis ühtlasi on ka osa kultuurist. Tänu temale ja veel mõnele üksikule suusatajale võime öelda, et suustamine oli ja võibolla isegi ka veel on meie rahvuspordiala, seda vähemalt inimestele väljaspoolt Eestist.
Kui me räägime kultuurist, siis peame arvestama ka seda, et kui kommunikatsioon on kultuuri osa. Ma ei ole selle paari loenguga saanud kommunikatsiooni eksperdiks, kuid võin öelda oma arvamuse, et seda juhtumit avalikkuse ette tuues ei käitutud kultuurselt. Kõik sellised ebameeldivad sündmused panevad inimesi käituma teisti, kui nad seda tavaolukorras teevad. Aga kui inimesed kes hommikust õhtuni-õhtust hommikuni, võib ka öelda, et 24/7 on kuultuuri osad, noortele eeskujuks, peaksid arvestama ka sellega, et jäävad lõpuni kultuurseks.
Kuidas oleks võinud kogu seda olukorda lahendada? Ilmselt mina siin tõest, õigest lahendust välja pakkuda ei oska, küll aga oleksin ma soovitanud neil käituda, kommunikeerida juhtunut teisiti. Need kõik kes antud juhtumiga seotud, ei saa olla rumalad inimesed ja arvata, et selline asi jääb avalikustamata on suhteliselt naiivne.
Seega olenemata sellest, kas tegu oli teadliku, tahtmatu või mitte üldse keelatud ainete tarvitamisega, oleks pidanud antud olukorrast meediat ja Eesti rahvast konkreetselt ja kindlameelselt teavitama. Mitte aga laskma kuulutujuttudel tekkida, siis üritama neid ümber lükata ja lõpuks veel ka teatama, et me ei ole midagi valetanud ega rääkinud. Kogu see kommunikatsioon tekitab vähemalt minus tunnet, et asi ei ole päris nii nagu seda soovitakse hetkel tõestada. Jäägu aga see minu arvamuseks ja ma ei kuuluta kellelegi, et see on tõde.
Kuid kogu see varjamine ja vassimine on muutnud minu arvamust nii inimestest Suusaliidus, kui ka vähendanud minu lugupidamist nii koondise peatreeneri, kui ka Andruse vastu.
Lõpetuseks aga pakun ka välja omapoolse lahenduse kuidas oleks võinud seda olukorda lahendada kohe, kui oli selge, et proov on osutunud positiivseks!
Ole aus ja ütle välja , et olukord on täna selline:
Saime teada võetud proovi tulemuse, mis osutus positiivseks, kui kuna me oleme kindlad, et me ei ole midagi tarvitanud ja antud näitu on väga raske kindlasks määrata, siis oleme otsustanud asja tõe väljaselgitamiseks edasi kaevata. Niikauaks aga soovime nii meedia, kui avalikuse mõstvat suhtumist.
Sellised siis minu mõtted kultuurist, spordist ja kommunikatsioonist.
Kultuursed inimesed, kasutame kommunikatsiooni kultuurselt.
teisipäev, 18. oktoober 2011
kolmapäev, 21. september 2011
Keel- kommunikatsiooni ja kultuuri osa
Juhtusin täna televiisorist vaatama ETV saadet "Vabariigi kodanikud", saate teemaks oli vene koolides toimuv üleminek eestikeelsele õppele. Seoses seal kuuldu ja nähtuga mõtlesin, et on õige aeg oma blogi täiendada, kuna ka see teema seostub väga hästi kommunikatsiooniga.
Saan väga hästi aru teema tõsidusest, kuna Eesti riik soovib kõiki siin sündinud ja elevaid kodanike sulandada meie kultuuriruumi, anda läbi keeleõppe kõigile võrdne võimalus kaasa rääkida riigi arengus ja olla täisvääruslik elanik. Et seda kõike teha on vaja osata selle riigi keelt kus me elame. Ja seda pakub riik tasuta- miks mitte seda võimalust kasutada!!
Keel annab meile võimaluse olla kursis riigis toimuvaga, saada adekvaatset infot ja kaasa rääkida arengus.
Saade tekitas minus kahetisi tundeid. Kõik saates osalejad rääkisid eesti keele vajalikkusest venekeelse elanikonna jaoks. Mis on väga positiivne ja näitab ka vene kogukonna soovi sulanduda Eesti ühiskonda. Probleemiks oli see millises ulatuses õpetada õppeainedi eesti keeles, kas 60% või 40%. Kui õpetada 60% ainetest eesti keeles, siis kardetakse et õpitulemused langevad ja väidetavalt on juba praegu eesti keeles õpetatavate ainete eksamitulemused langenud. Kuid kui me alustame piisavalt vara keele õpetamist ja meil on piisa kvalifikatsiooniga õpetajaid, kes seda teevad, siis ei näe ma siin probleemi, miks peaõpitulemused peaksid langema. Saan aru, et keel on kultuuri osa ja siin elavad vene rahvusest kodanikud soovivad oma kultuuri säilitada ka Eestis elades, kuid arvan, et seda saab teha ka nii, et kooliharidus omandatakse riigikeelses. Me ei nõua ju välismaale elama minnes, et meie lastele õpetatakse matemaatikat ja füüsikat eesti keeles!
Saates näidati intervjuusid ka Narva koolide direktoritega, kes peaksid ju olema eeskujuks õpilastele, kuid kui ka nemad ei saa isegi reporteri poolt esitatud küsimustele vastatud eesti keeles, siis kuidas nad suudavad oma õpilasi igapäevaselt motiveerida eesti keelt õppima! Nemad on need kes peavad näitama eeskuju ja olema motovaatoriteks. Samas kui saates intervjuu andnud Kohtla-Järve vene kooli direktor oli vastandiks Narva koolide direktoritele ja oli ka väga positiivse suhtumisega teemasse.
Ma arvan, et asi ei ole riigi poolse suutmatusega tagada piisavalt eesti keelseid õpikuid, eesti-vene sõnaraamatuid, mida toodi ka välja kui nõrku kohti süsteemis, vaid ikka kõikide tahtes ja maailma vaates.
Kui me tahame muutuda ja muuta maailma, siis tuleb alustada endast!!
ÄRA TAHA MUUTA MAAILMA, MUUDA ENNAST, SIIS MUUTUB KA MAAILM!
Saan väga hästi aru teema tõsidusest, kuna Eesti riik soovib kõiki siin sündinud ja elevaid kodanike sulandada meie kultuuriruumi, anda läbi keeleõppe kõigile võrdne võimalus kaasa rääkida riigi arengus ja olla täisvääruslik elanik. Et seda kõike teha on vaja osata selle riigi keelt kus me elame. Ja seda pakub riik tasuta- miks mitte seda võimalust kasutada!!
Keel annab meile võimaluse olla kursis riigis toimuvaga, saada adekvaatset infot ja kaasa rääkida arengus.
Saade tekitas minus kahetisi tundeid. Kõik saates osalejad rääkisid eesti keele vajalikkusest venekeelse elanikonna jaoks. Mis on väga positiivne ja näitab ka vene kogukonna soovi sulanduda Eesti ühiskonda. Probleemiks oli see millises ulatuses õpetada õppeainedi eesti keeles, kas 60% või 40%. Kui õpetada 60% ainetest eesti keeles, siis kardetakse et õpitulemused langevad ja väidetavalt on juba praegu eesti keeles õpetatavate ainete eksamitulemused langenud. Kuid kui me alustame piisavalt vara keele õpetamist ja meil on piisa kvalifikatsiooniga õpetajaid, kes seda teevad, siis ei näe ma siin probleemi, miks peaõpitulemused peaksid langema. Saan aru, et keel on kultuuri osa ja siin elavad vene rahvusest kodanikud soovivad oma kultuuri säilitada ka Eestis elades, kuid arvan, et seda saab teha ka nii, et kooliharidus omandatakse riigikeelses. Me ei nõua ju välismaale elama minnes, et meie lastele õpetatakse matemaatikat ja füüsikat eesti keeles!
Saates näidati intervjuusid ka Narva koolide direktoritega, kes peaksid ju olema eeskujuks õpilastele, kuid kui ka nemad ei saa isegi reporteri poolt esitatud küsimustele vastatud eesti keeles, siis kuidas nad suudavad oma õpilasi igapäevaselt motiveerida eesti keelt õppima! Nemad on need kes peavad näitama eeskuju ja olema motovaatoriteks. Samas kui saates intervjuu andnud Kohtla-Järve vene kooli direktor oli vastandiks Narva koolide direktoritele ja oli ka väga positiivse suhtumisega teemasse.
Ma arvan, et asi ei ole riigi poolse suutmatusega tagada piisavalt eesti keelseid õpikuid, eesti-vene sõnaraamatuid, mida toodi ka välja kui nõrku kohti süsteemis, vaid ikka kõikide tahtes ja maailma vaates.
Kui me tahame muutuda ja muuta maailma, siis tuleb alustada endast!!
ÄRA TAHA MUUTA MAAILMA, MUUDA ENNAST, SIIS MUUTUB KA MAAILM!
reede, 16. september 2011
Minu esimesed sammud kommunikatsiooni voo täitmisel
Nagu me kõik oleme kunagi õppinud kõndima, tegema oma esimesi samme, mis ei olnud kõige lihtsam tegevus, kuid vaatamata sellele, et see ei õnnestunud esimesel korral ja kindlasti mitte ka teisel või kolmandal korral, me ei loobunud proovimast uuesti ja uuesti. Me kõik oleme saanud sellega hakkama. Siis täna alustades oma elu esimest blogi sissekannet tundus mulle,et ma teen järjekordselt oma elus esimese samme, et täita aktiivselt kommunikatsiooni voogu ja mitte jätta selle täitmist teistele. Kuna kommunikatsiooni voog ei peatu kunagi ja kui sa seda ise ei täida, siis täidetakse see sinu eest ja sul ei pruugi jääda võimlust seda ise õiges suunas juhtida.
Me elame ajal mil kommunikatsioon areneb väga suure kiirusega ja sellel on ühiskonnas väga suur tähtsus. Läbi oma tänase esimese sammu tahan ma muutuda kommunikatsiooni voo juhtijaks, siiani olen olnud peamiselt vaataja. Üks mida ma kindlasti esimeset loengust õppisin oli see, et me peame kõik olema aktiivsed ja osaleme kommunikatsiooni voo juhtimises, milleks meile tänaspäeva ühiskond on loonud suurepärased võimalused. Selleks me ju siin olemegi, et õppida ja see ellu rakendada.
Me peame ise looma uusi tähendusi ja suhteid, samas tegema seda nii, et ka kõik teised sellest aru saavad selliselt nagu me ise seda mõtleme. Seda kõike on võimalik teha mitmeti- läbi vaikuse, pildi, heli, sõna, jne. Kuid kindlasti sõnal on siin kõige suurem jõud.
Samas seda kõike tuleb teha väga targalt ja teadlikult ja formuleerida oma sõnumid arusaadavalt. Me peame vastutatama selle eest mida me edastame, samas ka selle eest, et kõik sõnumi saajad sellest ka aru saaksid. Meie ühiskonnas palju selliseid, kes paiskavad suure hulga infot kommunikatsiooni voogu, kuid nad ei taha selle sisu eest vastustust võtta. Läbi kõikide nende võimaluste mida me omame, et edastada sõnumit, millel on suur võim, peame me endale võtma ka vastutsue. Kui sa omad võimu, pead selle eest ka vastutama. Kuid kui sa kardad võtta vastustust, siis ei tohiks sa omada ka võimu. Lisaks vastutsue võtmisele, peame me ka üles näitama lugupidamist kõikide nende vastu, kellele me sõnumi edastame. Pahatihti üritatakse jääda anonüümseks ja vastupidi lugupidamisele, näidatakse üles lugupidmatust teiste vastu läbi oma sõnumite. Me kõik peame võtma endale kohustuse õppima ise ja ka õpetama nii teisi, kui ka oma järeltulevat põlve, kuidas kasutada meile antud võimu vastutustundlikult. Meie ühiskonnas on ka kombeks peita sõnumeid "ridade vahele". Mis ei ole kombeks kõikidele kultuuridele ja kui mõni inimene väljaspoolt meie kultuuriruumi juhtub antud sõnumit lugema, võib jääda see temale arusaamatuks.
Tundub, et minu esimene samm on veninud juba küllalt pikaks ja on aeg see lõpetada, et koguda jõudu järgmisteks, juba tugevamateks ja kindlamateks sammudeks!
Edu kõikidele!
Me elame ajal mil kommunikatsioon areneb väga suure kiirusega ja sellel on ühiskonnas väga suur tähtsus. Läbi oma tänase esimese sammu tahan ma muutuda kommunikatsiooni voo juhtijaks, siiani olen olnud peamiselt vaataja. Üks mida ma kindlasti esimeset loengust õppisin oli see, et me peame kõik olema aktiivsed ja osaleme kommunikatsiooni voo juhtimises, milleks meile tänaspäeva ühiskond on loonud suurepärased võimalused. Selleks me ju siin olemegi, et õppida ja see ellu rakendada.
Me peame ise looma uusi tähendusi ja suhteid, samas tegema seda nii, et ka kõik teised sellest aru saavad selliselt nagu me ise seda mõtleme. Seda kõike on võimalik teha mitmeti- läbi vaikuse, pildi, heli, sõna, jne. Kuid kindlasti sõnal on siin kõige suurem jõud.
Samas seda kõike tuleb teha väga targalt ja teadlikult ja formuleerida oma sõnumid arusaadavalt. Me peame vastutatama selle eest mida me edastame, samas ka selle eest, et kõik sõnumi saajad sellest ka aru saaksid. Meie ühiskonnas palju selliseid, kes paiskavad suure hulga infot kommunikatsiooni voogu, kuid nad ei taha selle sisu eest vastustust võtta. Läbi kõikide nende võimaluste mida me omame, et edastada sõnumit, millel on suur võim, peame me endale võtma ka vastutsue. Kui sa omad võimu, pead selle eest ka vastutama. Kuid kui sa kardad võtta vastustust, siis ei tohiks sa omada ka võimu. Lisaks vastutsue võtmisele, peame me ka üles näitama lugupidamist kõikide nende vastu, kellele me sõnumi edastame. Pahatihti üritatakse jääda anonüümseks ja vastupidi lugupidamisele, näidatakse üles lugupidmatust teiste vastu läbi oma sõnumite. Me kõik peame võtma endale kohustuse õppima ise ja ka õpetama nii teisi, kui ka oma järeltulevat põlve, kuidas kasutada meile antud võimu vastutustundlikult. Meie ühiskonnas on ka kombeks peita sõnumeid "ridade vahele". Mis ei ole kombeks kõikidele kultuuridele ja kui mõni inimene väljaspoolt meie kultuuriruumi juhtub antud sõnumit lugema, võib jääda see temale arusaamatuks.
Tundub, et minu esimene samm on veninud juba küllalt pikaks ja on aeg see lõpetada, et koguda jõudu järgmisteks, juba tugevamateks ja kindlamateks sammudeks!
Edu kõikidele!
Tellimine:
Postitused (Atom)