Juhtusin täna televiisorist vaatama ETV saadet "Vabariigi kodanikud", saate teemaks oli vene koolides toimuv üleminek eestikeelsele õppele. Seoses seal kuuldu ja nähtuga mõtlesin, et on õige aeg oma blogi täiendada, kuna ka see teema seostub väga hästi kommunikatsiooniga.
Saan väga hästi aru teema tõsidusest, kuna Eesti riik soovib kõiki siin sündinud ja elevaid kodanike sulandada meie kultuuriruumi, anda läbi keeleõppe kõigile võrdne võimalus kaasa rääkida riigi arengus ja olla täisvääruslik elanik. Et seda kõike teha on vaja osata selle riigi keelt kus me elame. Ja seda pakub riik tasuta- miks mitte seda võimalust kasutada!!
Keel annab meile võimaluse olla kursis riigis toimuvaga, saada adekvaatset infot ja kaasa rääkida arengus.
Saade tekitas minus kahetisi tundeid. Kõik saates osalejad rääkisid eesti keele vajalikkusest venekeelse elanikonna jaoks. Mis on väga positiivne ja näitab ka vene kogukonna soovi sulanduda Eesti ühiskonda. Probleemiks oli see millises ulatuses õpetada õppeainedi eesti keeles, kas 60% või 40%. Kui õpetada 60% ainetest eesti keeles, siis kardetakse et õpitulemused langevad ja väidetavalt on juba praegu eesti keeles õpetatavate ainete eksamitulemused langenud. Kuid kui me alustame piisavalt vara keele õpetamist ja meil on piisa kvalifikatsiooniga õpetajaid, kes seda teevad, siis ei näe ma siin probleemi, miks peaõpitulemused peaksid langema. Saan aru, et keel on kultuuri osa ja siin elavad vene rahvusest kodanikud soovivad oma kultuuri säilitada ka Eestis elades, kuid arvan, et seda saab teha ka nii, et kooliharidus omandatakse riigikeelses. Me ei nõua ju välismaale elama minnes, et meie lastele õpetatakse matemaatikat ja füüsikat eesti keeles!
Saates näidati intervjuusid ka Narva koolide direktoritega, kes peaksid ju olema eeskujuks õpilastele, kuid kui ka nemad ei saa isegi reporteri poolt esitatud küsimustele vastatud eesti keeles, siis kuidas nad suudavad oma õpilasi igapäevaselt motiveerida eesti keelt õppima! Nemad on need kes peavad näitama eeskuju ja olema motovaatoriteks. Samas kui saates intervjuu andnud Kohtla-Järve vene kooli direktor oli vastandiks Narva koolide direktoritele ja oli ka väga positiivse suhtumisega teemasse.
Ma arvan, et asi ei ole riigi poolse suutmatusega tagada piisavalt eesti keelseid õpikuid, eesti-vene sõnaraamatuid, mida toodi ka välja kui nõrku kohti süsteemis, vaid ikka kõikide tahtes ja maailma vaates.
Kui me tahame muutuda ja muuta maailma, siis tuleb alustada endast!!
ÄRA TAHA MUUTA MAAILMA, MUUDA ENNAST, SIIS MUUTUB KA MAAILM!
Väga tore postitus.
VastaKustutaJuhtusin samuti seda saadet kuulama ja vaatama ning minus tekitas see saade samuti erinevaid tundeid. Ühest küljest meie Eestlased tõesti ju soovime, et siia elama asunud inimesed oskaksid meie kultuuri ja meie keelt ja et nad oskaksid seda austada. Me ju tahame, et siia rännanud muukeelsed inimesed tunneksid ennast siin hästi, et nad saaksid siin hakkama. Samamoodi me ju tahame, et siin elavad muukeelsed täiskasvanud inimesed, kes töötavad ning elavad meie riigis, et nad oskaksid meiega suhelda, et me saaksime teenindava personaliga suhelda omas riigi keeles, et me saaksime teineteisest aru. See aga tähendab, et muukeelsed peaksid tahtma õppida, tahtma pingutada, tahtma aru saada, tahtma mõista meie keelt jne. See kõik aga hakkab pihta ikka koolis õpituga ja elus olevate heade eeskujudega lapsevanemate, õpetajate näol. Arvan, et kõik algab kodust ja inimestest enestest. Kes peab ja oskab endast lugu pidada, see oskab ka teistest lugu pidada. Sellised inimesed peavad oluliseks ka oma lastes tekitada huvi õppimiseks, huvi elukeskkonna vastu, huvi keele vastu, huvi üksteisest paremini arusaamiseks jne.
Kui inimesed saavad teineteisest aru, siis on neil lihtsam elada, suhelda, jagada kogemusi, kurbust ning rõõmu.
Oskus osata erinevaid võõrkeeli rikastab meie maailma.
See on teema, mis mind isiklikult väga tugevalt pealub. Eriti kuna 12-aastasena kolisin Hiiumaalt Kärdlast Maardusse. Hiiumaal ei olnud ma oma kõrvaga selles vanuses veel kordagi kuulnud vene keelt ning Maardus ei kuulnud seevastu eesti keelt. Tundsin, et mind on tõstetud vastandlikku maailma. Ma ei saanud oma keeleoskusega poes ega bussist piletit ostes hakkama ja mind vaadati kui sissetungijat ja halba inimest, kui eesti keeles midagi küsida julgesin.
VastaKustutaSee oli 9 aastat tagasi.
Praegu vahel Maardusse sattudes suudetakse siiski "tere" vastu öelda ning mõnel harvemal juhul seda tehes isegi naeratada. Mõne sisukama küsimuse küsimisel vaadatakse ikkagi suurte silmadega küsivalt otsa. Pole just arvestatav edasiminek 9 aasta kohta.
Seega leian, et kui me tahame, et olukord muutuks tulebki raskeid otsuseid vastu võtta.
See muutus ei meeldi kindlasti väga paljudele inimestele, kellel on siiani võimaldatud õppida oma emakeeles, kuid nagu Jaanek ka välja tõi, ei saa me ise tahta välismaale kolides, et meile garanteeritaks meie emakeeles haridus ja töökoht. Meie oleme seda võimaldanud siiski väga mitmeid aastaid ning võib-olla olekski pidanud selliseid muudatusi hakkama tegema varem, juba aastaid tagasi, loogilise jätkuna muudele võimu vahetusega seotud muutustele.
Kõnealune muudatus annaks neile endale suuremad võimalused haridus- ning karjääriteel. See ühtlustaks meie ühiskonda ning looks tugevama aluse üksteise mõistmisele.